Me võime olla ilusad, Meil võivad olla head iseloomud, Me oleme hoolivad ja sõbralikud, Me naerame alati. Nii palju kui võimalik, sest meil on nii hea, kuid keegi ei näe tegelikult Me sisse, Ka meie oleme haavatavad, Ka meie saame haiget, Me ei pruugi seda välja näidata, sest meile ei meeldi haletsemine ja lohutamine. Me saame oma asjadega ise hakkama, me saame oma muredest üksi jagu, meil pole vaja, et teised meie pärast nutaks, ei, me ei taha seda, me võtame elult kõik, mis võtta annab, meil on hea elu, kuid kui meiega halvasti käitutakse, käitume ka meie. Me võime olla vastikumad kui keegi teine, aga te ei tea seda. Te näete ainult väikesi tüdrukuid, kes naeravad ja naeratavad päevad läbi, aga te ei näe nende väikeste tüdrukute sisse, kuigi te võiksite. Ka meil on haavu mis ei parane kunagi, isegi, kui me homme jälle naerame, me südamed valutavad ikkagi, nii kaua kuni keegi need terveks teeb, nii kaua kui keegi lõpuks suudab me haavu parandada, aga seda kedagi jääme me elulõpuni ootama jaa, neid pisaraid jääme me elu lõpuni peitma.(L)
Kallistus on midagi, see soojendab südant. See teeb lahkumise lihtsamaks. Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks, kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus väljendada armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna.
No comments:
Post a Comment